Täna teame Sonyt kui meelelahutus- ja tehnoloogiahiiglast, mis toob meieni PlayStationi, Hollywoodi filmid ja tippklassi kaamerad. Kuid 1946. aastal, vahetult pärast teist maailmasõda, oli olukord hoopis teine. Sony lugu ei alanud kõrgtehnoloogilisest laborist, vaid pommitatud Tokyo kaubamaja varemetes asuvast väikesest toast, kus kaks meest otsustasid teha midagi, mida keegi teine ei julgenud.
Masaru Ibuka ja Akio Morita asutasid ettevõtte nimega Tokyo Tsushin Kogyo (Tokyo Telekommunikatsiooni Insenerifirma). Nende stardikapital oli napp ja tulevik ebaselge, kuid visioon oli suur.
Siin on viis seika Sony ajaloost, mis näitavad, kuidas ebaõnnestumistest ja juhustest sündisid maailmamuutvad tooted.
Esimene toode oli täielik ebaõnnestumine
Enne kui ettevõte jõudis elektroonikani, prooviti kätt kodumasinatega. Nende esimene toode oli elektriline riisikeetja – lihtne puidust tünn, mille põhjas olid alumiiniumist elektroodid. Tulemus oli aga katastroofiline: sõltuvalt riisi sordist ja vee hulgast muutus riis kas söeks või jäi tooreks pudruks. Toode ei jõudnud kunagi poelettidele. See ebaõnnestumine aga andis asutajatele väärtusliku õppetunni: ei piisa vaid tehnoloogiast, toode peab olema inimestele päriselt kasulik ja töökindel.
Miks valiti nimeks “Sony”?
Algne nimi Tokyo Tsushin Kogyo oli välismaalastele keeruline hääldada. Asutajad soovisid nime, mis kõlaks hästi igas keeles. Nad kombineerisid ladinakeelse sõna sonus (heli) ja 1950ndate Ameerika slängisõna sonny (poiss/nooruk). Tulemuseks oli “Sony”. See oli toona Jaapani ettevõtluses ebatavaline samm – Sony oli esimene Jaapani firma, mis kasutas oma toodetel ladina tähestikuga logo, et olla globaalselt mõistetav.
“Taskuraadio”, mis ei mahtunud taskusse
1950ndatel peeti transistore (pisikesi pooljuhte) vaid kuuldeaparaatide pärusmaaks. Ameerika ettevõtted ei näinud neil muud rakendust. Masaru Ibuka aga nägi potentsiaali. Ta ostis litsentsi ja otsustas ehitada maailma esimese taskuraadio.
Kui Sony TR-63 turule tuli, reklaamiti seda kui “särgitaskusse mahtuvat” raadiot. Tegelikult oli see tavasärgi tasku jaoks veidi liiga suur. Et reklaamlause vett peaks, lasi Sony oma müügimeestele õmmelda erimõõdus taskutega särgid, kuhu raadio probleemideta sisse libises. Turundustrikk töötas ja raadio osutus ülimenukaks.
See raadio avas paljudele teismelistele ukse rokkmuusika maailma – nad said kuulata muusikat vanematest eraldi.
“Keegi ei osta ilma mikrofonita makki”
Üks kuulsamaid Sony legende pärineb 1979. aastast. Akio Morita soovis pikkadel lennureisidel kuulata ooperit, kuid olemasolevad kaasaskantavad makid olid liiga kobakad. Insenerid ehitasid talle prototüübi, eemaldades diktofonilt salvestusfunktsiooni ja lisades stereokõrvaklapid.
Kui Morita soovis seda tootma hakata, olid turundajad skeptilised: “Miks peaks keegi ostma kassettmaki, millega ei saa lindistada?” Morita usaldas oma sisetunnet. Walkman TPS-L2 sai fenomenaalseks hitiks, muutes igaveseks viisi, kuidas me muusikat tarbime. Esimest korda sai muusika olla privaatne ja kaasaskantav.
CD-plaadi pikkuse määras Beethoven
Kui Sony ja Philips arendasid 1980ndate alguses CD-plaadi standardit, tekkis vaidlus plaadi suuruse üle. Philips pakkus välja 11,5 cm plaadi, mis mahutanuks 60 minutit muusikat. Sony asepresident Norio Ohga, kes oli hariduselt ooperilaulja, nõudis aga, et plaadile peab mahtuma Beethoveni 9. sümfoonia tervikuna. Tol ajal oli pikim salvestus sellest sümfooniast 74 minutit pikk. See nõudis 12 cm läbimõõduga plaati. Sony surus oma tahtmise läbi ja just seetõttu ongi CD-plaadid (ja hiljem DVD-d) just sellise suurusega nagu nad on.
Pärand kestab edasi
Tänapäeval, kui vaatame Sony 8K telereid või kasutame mürasummutavaid klappe, on seal taga endiselt sama vaimsus, mis 1946. aastal. Sony ajalugu on hea näide insenerimõtlemisest: alati ei lähe kõik esimese korraga täkkesse (nagu riisikeetja puhul), kuid vajaduspõhine tootearendus – olgu selleks muusika lennukis või taskusse mahtuv raadio – on see, mis on toonud ettevõtte tänasesse päeva.